My Way

Ausalt üteldes on ammusest ajast saadik inimkonnal üks siht olnud – teekond ajaloo solgitorusse. 

Mina ei teadnud, et mulle on kohe nimeline kanalisatsiooniluuk tehtud.

Tegelikult lausa mitu, sest peauulitsalt leidsin noid hulgim ja mitmes mõõdus, mis veel kõrvalteedest röökida.

Ja sinna ma vist teel olengi - Kloaaki...
Kaasa on võetud esivanemate tarkus: Sita sisse pole keegi ära surnud!

Lover Of The Light

Tuuseldasin mina tükimat aega oma arhiive, kuid vanast mehest pilte mul pole.
Sellepärast ma esitlen teile ühte toredat nooruslikku vanapoissi, keda sel suvel kohtasin...

Muusika poole pealt aega niipalju ei läinudki.
Sõitsin mina siis valgusekiirusel sinutuupi sisse ja kummalisel kombel kohe esimene klikitud lugu sobis nagu rusikas silmaauku.
Mu daamid ja härrad!
Mumford&Sons

Silence is Golden

Vaikus on kuldne... 

Et isegi tuuleõhk ei liigu.

Head hinge kinnihoidvad kurttummad! 

Teile ma viipekeeles röögin:

Palun hingake! Ärge hoidke hinge kinni!

Hingedepäev on ju homme!

Space Oddity

Hmm... metallist ringid.

Tea, kas kosmilised traadid kah loevad?!

Igal juhul minu peas kummitab juba pikemat aega David Bowie...

---------------------------------Joonealune---------------------------

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Toimetan veidi. 

Taoline ta välgus välja näebki:

:D

In the Shadows

Ei mäleta enam, kuidas allolev hetk seisatus mu votumasinas?!

Arvatavasti mu käsi vääratas päästikule vajutades.
Nagu alati.
See-eest oli väikene nihutus seda väärt.
Teisel pool peotelgi akent põles igal juhul küünal tuulevarjus, heites varje ümberringi, kuid mille valguse üritasin ilma välguta kinni püüda.
Ülejäänu on juba rohkem kui müstiline...

Taevatrepp

Taevas ja pilved minu meelte läbi: 

algul nagu rahulik lend, 

 vahepeal tempokamat kismat,

  et lõpetada rahulikult.

Just nagu legendaarse Led Zeppelin'i esituses Stairway To Heaven.

Runaway

Kui suures märjas linnas sai ärr käidu ning hallina näiv ilm ei tahtnud ilusaid hetki  talletada, siis ootasin kuulsat pimendamist. 

Vahepealsesse aega mahtus Ülemistelt jalaminek sadamapiirkonda, et tülitada politseinikke imeliku sooviga. Nimelt kuhu poole jääb Patarei vangla, et pole nagu enne kinni istunud, tahaks nagu kogeda. juhatati suund lahkelt kätte ning kõmpisin jala edasi. Linnahalli man juhatasin teed vanemale naisterahvale, kes sõnagi maakeelt ei osanud ja mina ei osand ühtki võõrkeelt. Tal oli vähemalt kaart käes, kus ma näitasin, et hiir on siin, aga D-terminaali minna tuleb ümber nurga minna ning teed mööda edasi kimada. 

Linnahalli ja Patarei vahelisel teelõigul sai mingi onkliga supermarketi suunast arutleda... muidugi tema inglissis, mina maakeeles. 

Kurikuulus kinnimaja oli hoopis kinni. Prõmmisin sissepääsu nõudes värava kallal - ei kippu ega kõppu.

 

Tuupeale kõmpisin Lennusadamasse, et sealt kiirsammul vanalinna kaudu tagasi Ülemistele kõndida, nõnda et mõnele turistile näis: miskine hull on seevaldist pääsend. 

Igatahes tülpimus tuli peale - no ei ole see linnaelu minu jaoks!

Siis tuli meelde, et fotojahi teema vajas lahendamist. 

Oodates transporti klõpsisin väljas pilte. 

Testisin uue toru võimeid...

Värvikaid klaase näed siit lingi tagant...