Stop

Peatage aeg, ma tahan maha minna!
Noh, see ülalolev karje on parafraseering kellegi kuulsuse veelgi kuulsamast ütelusest.

Paluti nüüd magusamad marjad välja panna, siis minu poolt oleks aasta parim hetk siin...
...või siin...
...siin...
...või hoopis siin?
Vaatate ehk ise selle aasta pildid üle ja annate kommentaaris teada?

Million miles away

Muusika...

Kui see kõlab kas või miljon miili eemal, saan ma osa niiehknaa, nagu Hanoi Rocksi puhulgi - ainult, et aega võtab see kultuurkihtide vahel suunistumine.

Bron-Y-Aur Stomp

"Taustaks" valisin seekord Grace'i.

Miracle

Maskeraad...
Kõige hämmastavam on see, et mu peakolus on salvestunud Queeni lugu, kus refräänis maskeraadi mainitakse, aga otsides ma seda ei leidnud. Võib-olla on see teise pealkirjaga.
Miraakel on Queen'i looming ise - iga korraga avastad midagi uut.

Birds

Ehh, seekord linde pole nagu pealkirjas välja hüütud, kuid millegipärast seda veidi digifiltritega näpitud pilti kaedes hakkas mu ajukäärudes kõlama just see Anouk'i lugu.

What Girls Want

Jaapani anemoonid peaksid pildilkujutatud õied olema. 

Noh, ega mina ei tea, mida naised tahavad...
Taustaks heietab selsamal teemal "Material Issue"

pohui pohui

Mul on täitsa pohh, nagu ka J.M.K.E.-l. 

Aga ma pean tunnistama, et ülalolev hetk tuli ikkagi üsna šeff välja küll.
Mida kõike K-r'i digifiltritega teha ei anna...

Külm

 Kui nüüd hakata meenutama, siis see trepiline torn tuletab meelde ühte kaksiktorni.

 Minu meelest on kurb hüljatute saatus.
Kunagi põles vist ka Nelijärvel Igavene Tuli.
Minu arvates, kuigi ma ei tea seda.
Veetsin mina, va nurjatu riigikorra õõnestaja, ju pühaliku vande/tõotuse andmise ajal Haapsalu sanatooriumis nagu supelsaks muiste, venitades oma suvise koolivaheaja nelja kuu pikkuseks.

Et need kaks eelmist hetke oli eelmise aasta Anarhilise Raisakulli Rattaralli kestel üles võetud, siis alumine sai aparaati püütud koduteel, kui ma Raudla või Pirsu man peatuse tegin. Nimelt ilm muutus järsult nii külmaks, et pidin seljakotist välja võtma fliisi.

Kaks joodikut turnivad tükimat aega treppi mööda üles.
Üks kirub: "Kuradi trepp ära ei lõpegi? Näh, miks need käsipuud nii madalal peavad olema?"
Teine tuigerdab sealsamas kõrval ja hüüatab lootusrikkalt: " Hehh, vaata alla! Lift tuleb!"


Head sõbrad!
Käesolevaga teadustan, et pärast pikaaegset kõhkelungi ja mõttelungi otsustasin aja maha võtta.
Aitüma Teile kõigile, kes te võtsite vaevaks siinset blogi külastada ja sõnagi juurde poetada!

Meiecundimees...

„SEE PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina.

Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele.

Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks.

Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi...

Üle preeria kostis kõuemürin...

Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“

Kolmene kolonn peatus.

Kõikide pilgud pöördusid tagasi.

Vana Vince vilistas üllatusest.

„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“

Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi.

Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna.

„Mis sa oled?“

Tõuk tõstis vaevaliselt pea...

You Stole the Sun

Kui ma möödunud päevadel otsisin meeleheitlikult seekordsesse jahti lahendust, tahtsin juba loobuda, siis nähes hilistalvist jääpurikat haarasin koheselt fotoka man. 

Kuna talv on mu lemmik läbi senise elu olnud, peavad ju ometi aastaajad vahelduma, et ei tekiks tülpimust.
Muusikaga aitab seekord Manic Street Preachers.

P.S. Džentelmenina soovin takkajärgi head möödakihutanud naistepäeva teile, kallid kaasjahilised.
Avastasin nimelt, et olen ainus meeskodanik.
On turvaline?

Don't Stop Me Now

Elu olla lihtsalt juhuslike ning kindlate kokkusattumuste jada.

Et elu käib spiraalset rada, millest tulenevalt minevikku vaadates oskame näha tulevikku.

Nii on mõned lollimad ja targemad elukunstnikud väitnud ning millest poliitikud ja ametnikud oma eksistentsi õigustamiseks ärrlõpmatult leierdavad.

Kahjuks ei hoomanud minu arunatuke seda momenti, mil seesinatine hädine rajakene minu jalge alt lihtsalt kadus.

Haihtus olematusse...

Kuna eelolev väide spiraalsest rajast on pea igapäevaselt käigus, siis otsustasin ammusel ajal puu otsa ronida – ehk näen kõrgemalt ja samas ka paremini seda va ajaloolist spiraalset magistraali, mida mööda moodne ja kiire elu kulgeb.

 Tutkit!

Oli vaid kuivand oksaraasuke, millele oma keharaskust suunates praksatas ning mis mu maa manu taas tagasi tõi.

Lend oli lühike – ei olnud sugugi nauditav spiraalne allaliuglemine – ning valus...

Oma laulu ei leia ma üles

Otsisin mis otsisin, ei leidnud kuskilt.
Oma neljajalgset sõpra.
Aga see pildil olev nelijalga püüab kõigiga vist sõber olla.
P.S. Vabandan hilise ülesastumise eest!

Jeti

Mina ei tea enam, kas ma pean minema...

Kui ma vaatasin takkajärgi eelmiste postituste pealkirju ja pilte, mis ma olen siia riputanud, siis peaksin nõukogude inimese tundmuste seisukohast võttes kinnimajas istuma, bojaarisärk katmas mu keha.
Sellepärast ma teeksin teile reedese diili: kui soovite edaspidi, et ma toimetan tasakesi siin, siis ärge ainult mu tolleaegsele psühhiaatrile sellest ploogast kõssake...

Las ta läheb oma õndsas teadmatuses hulluks!

Katus sõidab?

Mõtlesin, kas jätan seekordse jahi vahele. 

Aga siis sattus silma alla möödakihutanud suvest üpris kena pildike Nelijärvelt

...

  Enne unikaalse pudeli äraviskamist tuleb see ikka jäädvustada tulevastele põlvedele mõistatamiseks.

"Mis ikkagi paneb katuse sõitma?"

Kui korsten tossab, seal järelikult katus ei sõida. 

Küll aga sõidab mu katus viimatisel ajal selle popurii perra.

Laip on laip

Nuu tavaarištši! Uu menjaa otšen plooha...
Andestust, hõkk...

Parem Hilja kui kedagi, eks ole.

hõkk,

 Algul tuldi külla, ikka paarikaupa,

 võtta sai ikka mehemoodi,

hõkk, 

ikka paarikaupa, 

hõkk...

Magades jäädvustasin sellise unenägeluse,  

hõkk, 

läbi une 

kuulsin  Kuldset Triot...

Hõkk!

Mõtlesin, et hullemaks asi ikka minna ei saa...

All of my love

Ühel varasel päevahakul läbi härmas akna välja kaedes...

Härmas aken 

...nägin hommikust külmust...

Külmus 

...õlgu võdistades tahtsin tagasi sooja minna...

Oksatekk

...kuid üsna soojendavalt hakkas mu peakolus keerama selline viis, mis toob minule vähemalt külmavärinaid.

P.S. Miskit sarnatsest olen kunagi ka miskise luule valmis treinud.

Memory

Nii nagu kuu toob esile omad valgusevarjundid, toob ka see lugu südamesopist välja ängitseva igatsuse olla armastatud...

See meeletu maailm

Pikkuse järjekord peab tõepoolest tähtis olema.

Tuusinatine üleüldine järjekorrastamine on aga absurdsusesse viinud inimkonna rekordijahid.

Omal ajal oli Oleviste Euroopa kõrgeim.
Ilmselt ei andnud teistele rahvastele asu, et see kõrgeim hoone kuskil Põhjala veerel passib ja seetõttu ehitati endile kõrgemaid hooneid...

See meeletu maailm...
Kuna ülalmainitut loost polegi muuvit sinutorusse lekitatud, siis sõnad ehk päästavad seekordse postituse. 

Õhtumaa viimased tunnid

Hetke tabamus. 

Lihtne? 

Ju siis...