Käisin seenel, ptüi, kalal, viskasin õngekonksu vette ja mõtlema jäin. Tükk aega olin ei-tea-kus. Siis äratas udupasun kellukese plärin mu letargiast. Oligi tagumine aeg haarata kümne meetri pikkusest fiiberõngest, muidu oleksin sellest ilma jäänud - kallis ka teine. Jupp aega sai kangutatud enne, kui saagi kaldale tõmbasin. Vahepeal hinge tõmmates jõin end segaseks ja haukasin karupraadi peale. Aga asi oli seda väärt, sest kolmeharulise konksu otsas oli sedakorda kolmekordne saak.
Tahke vesi pulbrilises olekus.
Vedel vesi vedelal kujul.
Õhuline vesi auru näol.
P.S. Peaaegu unustasin ära - Veevalaja tähtkuju esindajana võin seda luksust veidi endale lubada...
Üks mu lemmikuimaid ülesvõtteid veest veidi töödeldud kujul asub siin.
