Meiecundimees...

„SEE PEAB olema küpse!“ hüüdis Vince väsinult läbi tuulemühina.

Polnud ime ka, kui sellesama junni hävitamiseks kasutati kümnete tonnide viisi, täpsemalt väljendudes kolm paakautotäit bensiini, mis suunati läbi leegiheitjate. Mehed olid päev otsa andnud tuld, kusjuures pausi peeti siis, kui voolikud ühendati ühe masina paagi küljest lahti ning haagiti teise masina paagi külge. Too napp aeg kulus kiirele einestamisele.

Maapind oli muutunud suurest kuumusest klaasjaks.

Tuline klaaspind oli katnud ka sihtmärgi...

Üle preeria kostis kõuemürin...

Seda kuuldes hüüdis vana Vince kähiseval ja väsinud häälel Joele , kes esimest masinat roolis: „Pea nüüd siin kinni!“

Kolmene kolonn peatus.

Kõikide pilgud pöördusid tagasi.

Vana Vince vilistas üllatusest.

„Vaadake, mehed, ma arvasin, et olen oma pika elu jooksul kõike näinud, kuid seda küll mitte! Aga noh, pole see ka meie planeet, mida me libedalt ja kibedalt koloniseerida püüame. Kuhu meil minna oleks? Maa meid enam vastu ei võta... Minu ettepanek oleks selline, et teie lähete kolooniasse ja teatate kõigile, et meid ootab siin planeedil vältimatu hukk! Ma jään siia – keegi peab ju sellel ligasel tõugul silma peal hoidma! Joe, laenad oma tukki?“

Peale relva korrasoleku kontrolli tegi Vince tavatu käigu - ta astus tuldud teed tagasi.

Kolmene kolonn aga liikus kiirendatud tempos linna.

„Mis sa oled?“

Tõuk tõstis vaevaliselt pea...