Ei oska kuskilt alustada.
Paljud meie seast võivad kiidelda, et ta elas mõisas?
Väga vähesed.
Mina olen üks neist õnnetutest.
Seda hoonet, mis pildi peal on, pidasin ma oma tõeliseks KODUks.
Vaatamata sellele, et ma pidevalt ära olin. Teadsin üht – ükskõik, mis asjaoludel ma eemal olin, naasin alati sinna mõisa, kas mind oodati või mitte. Tegelikult oli majal sisemine kliima väga hea omadus, et ei tundnud pea meetriste seintega majas ahistatuna. Suvel hoidsid needsamad paksud seinad palavust eemal, talveti andsid needsamad seinad seevastu suvel akumuleeritud soojust.
Kuid alati saavad head asjad otsa.
Nõukogude aja lõppedes vahetusid naabrid.
Kelle lapsed lõpetasid kooli ja kolisid mujale, kes said elamispinna töökohale lähemale. Igal juhul oli meie pere ainus, kes pidas vastu kauem, kui teised.
Loodus tühja kohta ei salli - tulid uued üürnikud.
Seejärel soovis kiriku hoolekogu maja tagasi saada, millise õiguse ta ka sai.
Kuid peale maja tagasisaamist läksid edasised sündmused pehmelt öeldes rappa.
Majutati ülemise korra peale üks põhjakäinud inime. Miks?- ei tea keegi, ilmselt oli kristlik ligimese armastus üks neist hoobadest. Igal juhul temale antud kortrist tuli lahti läks. Et teine korrus oli juurde ehitatud, koosnes kogu soojustus saepurust. Nõukaajal ehitatud teisel korrusel liikus tuli nii kiiresti, et teisel pool maja elanud taat jäi kõikidest oma asjadest ilma. Hea, et ise pääses.
Tuletõrje oli suht kiiresti kohale tulnud, kuna kohalik telefonikeskjaam hõivas lõunapoolse majaosa ja ujutanud teise korruse veega üle. Meie alumise korruse elanikena pidime edasisest elust seal mõisas loobuma, sest elamine oli liig rõskeks muutunud, et kolisime sealt ära. Kusjuures viimasena.
Kui ma viimast korda üle läve astusin, andsin endale tõotuse mitte kunagi oma jalga sinna tõsta.
Hiljem peeti meite kortris külmade ilmade puhul kerkojutlusi, siis asus õmblustöökoda, kaltsukas...
Alles hiljaaegu tehti mulle ettepanek alumise korruse korter üürile võtta eriti soodsatel tingimusil.
Mina keeldusin sellest.
Lihtsalt sel põhjusil, et ei tahtnud oma minevikumälestusi ära lörtsida.
Lisaksin juurde, et majaesine park on põlispuudest lagedaks tehtud.
Ma saan aru, et vanad puud ja kõrged, aga just need selle omaaegse fiilingu andsid.
Lisaks veel varahommikune vareste koloonia kisa. Lihtsalt hämmastav, kuidas nad omad inimesed ära tundsid, kuid võõraste saabudes olid nad kodu kaitseks valmis. Alles takkajärgi mõistsin, miks meie hoovist nii vähe inimesi mööda käis.
Sihvakast tammest ka paar sõna.
See tamm on mu ema pandud tõrust kasvama läinud.
Viimati olid jutud sellised, et tahavad selle sama noore tamme maha võtta.
Põhjus üsna proosiline – kuna sinna kerkomõisa ette olevasse parki on istutanud Wiedemani auhinna kavalerid noori tammehakatisi, siis ei sobivat see tõrust kasvanud elujõus tamm sinna teps mitte.
Kuradi snoobid...
Milles on puu süüdi?
Taustaks valisin Alice Cooperi loo
Poison.
Teised alles plaanivad vist mõisat osta...
