Elu olla lihtsalt juhuslike ning
kindlate kokkusattumuste jada.
Et elu käib spiraalset rada, millest
tulenevalt minevikku vaadates oskame näha tulevikku.
Nii on mõned lollimad ja targemad
elukunstnikud väitnud ning millest poliitikud ja ametnikud oma
eksistentsi õigustamiseks ärrlõpmatult leierdavad.
Kahjuks ei hoomanud minu arunatuke seda
momenti, mil seesinatine hädine rajakene minu jalge alt lihtsalt
kadus.
Haihtus olematusse...
Kuna eelolev väide spiraalsest rajast
on pea igapäevaselt käigus, siis otsustasin ammusel ajal puu otsa
ronida – ehk näen kõrgemalt ja samas ka paremini seda va
ajaloolist spiraalset magistraali, mida mööda moodne ja kiire elu kulgeb.
Tutkit!
Oli vaid kuivand oksaraasuke, millele
oma keharaskust suunates praksatas ning mis mu maa manu taas tagasi
tõi.
Lend oli lühike – ei olnud sugugi
nauditav spiraalne allaliuglemine – ning valus...












