27 november, 2011

Viimne mohikaanlane

Uinub taas kauge lääs...
Just see lugu keerutas viisiketast täna, siin ja praegu, mu ajudes, kui ma arhiivist jahiteemale sobivat illustratsiooni otsisin.
Ei hakka pikemalt mölisema.
Eriti tänasel õhtul, kus torm näitab oma võimu, et viib veel särtsu loomaaeda... 
Sellisel juhul tuleb ahvidele lihtsalt kaasa tunda.
Pakun suviselt rahuliku pildi kontrastiks talvekuu marule.

Päike on peale rasket päevatööd oma jalad mõnuga vette pistnud. 


5 kommentaari:

  1. Jah, meenub kohe see lugu sellest õpilasest kes eksamil oma jutu alati selgeksõpitu peale keerata oskas. Olgu teema mistahes.
    Ega see kunstinaudingut vähenda.

    VastaKustuta
  2. Kui romantiline seekord!

    Ôige, V.-A. - pole lahendamatut teemat. On viitsimine/nutikus, vöi seda pole :)

    VastaKustuta
  3. Ma mäletan, kui lapsena suvel maal õhtul jalgu ei viitsinud pesta, jooksime paljajalu kasteses rohus, sai ilusti puhtaks küll. Päikesel veel lihtsam, pole isegi joosta vaja...

    VastaKustuta
  4. Ma ka tabasin selle võlu ära, et mugavam on kasteses rohus jalgu puhtaks saada.;)
    Muide, suviti ma toimin seniajani nõnda...

    VastaKustuta