Ooh jah!
Tuu vana hea "suur reheahi" tuletas meelde mulle ajad, kus mina osalesin kooli ees pea kõikides tükkides, milled auväärt emakeele õpetaja lavastas. Ja antud tükis olin mina Reeda osas - mis teha, kui meil oli poiste klass.
Suurrätti meil kuskilt võtta polnud, siis sai see improviseeritud tekist.
Muide, kunst nõudis ka ohvreid, siis põrandaharjal sai harjased minema kupatatud ja vars natuke katkilöömist, et ma eidekese moodi longanuksin, hari karguna kaenla all. Imelik, et seda lubati üldse teha - riigivara ju...
Ja pealegi, minust sai sellest tükist alates Suur Näitleja, ilma kelleta polnud võimalik kooli etlemiskonkursse kinni panna, väljaarvatud pantomiimid, kus teised olid paremad.
Ohh, olid ajad...
Näed sa nüüd - pisar kerkis silmanurka.
Mis puutub sulge, siis võinuks ma vutujahile esitleda lihtsalt telliskivi, sest füüsika seisukohast lähtuvalt langeb too vaakumis sama kiiresti kui sulg. Aga ma parem ei hakka demonstreerima.
Sellepärast panengi ülesse päikesest inspirritud nii pildi kui kurvavõitu taustaloo.
Mõnus sulgpehme saialilleõis. Ja lugu oli just sobilik peale ülipikka ja väsitavat päeva kuulata...
VastaKustuta