Pea alati, kuhu ma ka ei juhtuks kohale minema, algab pidu, olgu see siis suur juubel või tavaline sünnipäev,
vahuveinipudeli avamisel lenduvate korkide paukumisega ja kihiseva joogi pokaalidesse kallamisega.Kuigi viimasel ajal ma eelistaksin olude sunnil iseenda seltsis pidutseda...
Seesama õlu: korra olen saanud selle sildiga pudelis seda: http://maitseme.blogspot.com/2016/10/a-le-coq-kihnu-jonn.html
VastaKustutaNagu mingi suusatõrva ja suitsukalanaha segu. brrrr...
Aga see nähtus, et niipea kui kuhugi lähed, hakkab pidu - võib-olla vastupidi?
Mulle sobib ka iseendaga pidutsemine. Või siis väikeses pereringis.
VastaKustutaMinu elu alkonorm on vist täis. Ei tahagi nagu enam midagi. Kui, siis peale külmetamist tsutike hästi kanget.
Pidu iseendaga... järele proovitud ja hea seltskond alati käepärast võtta ;) Mõnikord kulub amps ja rüübe ka ära!
VastaKustutaEhkki mulle meeldib kõrvalseisjana värvikaid tänavapidustusi jälgida, aina vähem ja vähem tõmbavad mind suured peod ja pikad lauad... oma peod on viimasel ajal samuti ainult kitsama ringi omad. Ja mis peod need ongi, lihtsalt hea on sõpradega koos istuda ja midagi head süüa-juua...
VastaKustutaÜksigi on mõnikord tore.