Käisin seenel, ptüi, kalal, viskasin õngekonksu vette ja mõtlema jäin. Tükk aega olin ei-tea-kus. Siis äratas udupasun kellukese plärin mu letargiast. Oligi tagumine aeg haarata kümne meetri pikkusest fiiberõngest, muidu oleksin sellest ilma jäänud - kallis ka teine. Jupp aega sai kangutatud enne, kui saagi kaldale tõmbasin. Vahepeal hinge tõmmates jõin end segaseks ja haukasin karupraadi peale. Aga asi oli seda väärt, sest kolmeharulise konksu otsas oli sedakorda kolmekordne saak.
Tahke vesi pulbrilises olekus.
Vedel vesi vedelal kujul.
Õhuline vesi auru näol.
P.S. Peaaegu unustasin ära - Veevalaja tähtkuju esindajana võin seda luksust veidi endale lubada...
Üks mu lemmikuimaid ülesvõtteid veest veidi töödeldud kujul asub siin.
Oh jummmaluke küll, kes need puud kõik riita laob! Aga udu mulle meeldib, udujuttu võib ajada ja kui ikka vaja,saab uttu ka tõmmata...
VastaKustutaPuud on ammu riita laotud ja u(n/d)ustatud. U(n/d)ustatud selles mõttes, et nad kuivavad aasta otsa eterniidi all, et siis järgmisel kevadsuvel tuleb kuuri alla vedada.
KustutaSinep särab!
VastaKustutaKüünal särab nagu rohkem, heites oma valgust ümberringi...
KustutaTahke vesi pulbrilises olekus on minu absoluutne lemmik! Sest see on
VastaKustuta1.ebatavaline valik,
2.eksootiline ja minu praegusest mõttemaailmast väga kaugel,
3.ilus ja nostalgiline, et ajab lausa nutma.
Kõik vee muud vormid siin ei liiguta mind enam üldse peale selle pildi vaatamist!
👽
KustutaÕhulisse vette on mõnus sukelduda.
VastaKustutaKuidas see hoiatus kõlaski: Ära hüppa vette tundmatus kohas!
Kustuta😶