Ja...

 ...siit ma nüüd tulen kõrgelt ülevalt...

Turnija

 Olete näinud, kuidas punapea ronib?

Tiivasirutus

Ega eelmise postituse ohakalind üksi, vaid neid oli hulgim rukkililledes...

 

Punapea rukkilillel

Punapea... 
Mine sa võta kinni, kelle päid allolev modell segi ajab, sest kuskilt loetud Lucille Ball´i ütelust tsiteerides parafraasi alla liigutades: "Igalühel on õigus ja kohustus armuda ühte suurepärasesse punapeasse!" 

Eerik Kumari "Eesti lindude välimääraja" järgi tuvastades peaks see isend olema ohakalind.

Vaade

 Avan mõlemad silmad. Piilun veidi.
Päike sillerdab nii, et valus on vaadata.
Sirutan nii välja, kuis saan - sest kõrgemalt on hea vaade.
Aga need okulaarid - vist on kõõrdis teised, et üks kaeb mujale ja teine aga leidis kaameraobjektiivi teda seiramas.
Ah, et verejanuline. 
Iseenesestmõistetavalt on see vajalik enne täielikku avamist...

Aknatagune

Ega ma tea öelda, keda-mida Teie okulaarid sellel aknatagusel näevad...
Aga ärge, palun, öelge, et ma ei viitsi.
Kärsitud ei mõista mitte ealeski, et asi pole kunagi viitsimises või mitteviitsimises, vaid kulgemisest läbi elu vanarahva targa ütlemise radadel - Iga asi omal ajal või natukene hiljem. 

Uduvere värk

Käisin seenel, ptüi, kalal, viskasin õngekonksu vette ja mõtlema jäin. Tükk aega olin ei-tea-kus. Siis äratas udupasun kellukese plärin mu letargiast. Oligi tagumine aeg haarata kümne meetri pikkusest fiiberõngest, muidu oleksin sellest ilma jäänud - kallis ka teine. Jupp aega sai kangutatud enne, kui saagi kaldale tõmbasin. Vahepeal hinge tõmmates jõin end segaseks ja haukasin karupraadi peale. Aga asi oli seda väärt, sest kolmeharulise konksu otsas oli sedakorda kolmekordne saak.  

Tahke vesi pulbrilises olekus.

Vedel vesi vedelal kujul.

Õhuline vesi auru näol. 

P.S.  Peaaegu unustasin ära - Veevalaja tähtkuju esindajana võin seda luksust veidi endale lubada...
Üks mu lemmikuimaid ülesvõtteid veest veidi töödeldud kujul asub siin.