Oma laulu ei leia ma üles

Otsisin mis otsisin, ei leidnud kuskilt.
Oma neljajalgset sõpra.
Aga see pildil olev nelijalga püüab kõigiga vist sõber olla.
P.S. Vabandan hilise ülesastumise eest!

Jeti

Mina ei tea enam, kas ma pean minema...

Kui ma vaatasin takkajärgi eelmiste postituste pealkirju ja pilte, mis ma olen siia riputanud, siis peaksin nõukogude inimese tundmuste seisukohast võttes kinnimajas istuma, bojaarisärk katmas mu keha.
Sellepärast ma teeksin teile reedese diili: kui soovite edaspidi, et ma toimetan tasakesi siin, siis ärge ainult mu tolleaegsele psühhiaatrile sellest ploogast kõssake...

Las ta läheb oma õndsas teadmatuses hulluks!

Katus sõidab?

Mõtlesin, kas jätan seekordse jahi vahele. 

Aga siis sattus silma alla möödakihutanud suvest üpris kena pildike Nelijärvelt

...

  Enne unikaalse pudeli äraviskamist tuleb see ikka jäädvustada tulevastele põlvedele mõistatamiseks.

"Mis ikkagi paneb katuse sõitma?"

Kui korsten tossab, seal järelikult katus ei sõida. 

Küll aga sõidab mu katus viimatisel ajal selle popurii perra.

Laip on laip

Nuu tavaarištši! Uu menjaa otšen plooha...
Andestust, hõkk...

Parem Hilja kui kedagi, eks ole.

hõkk,

 Algul tuldi külla, ikka paarikaupa,

 võtta sai ikka mehemoodi,

hõkk, 

ikka paarikaupa, 

hõkk...

Magades jäädvustasin sellise unenägeluse,  

hõkk, 

läbi une 

kuulsin  Kuldset Triot...

Hõkk!

Mõtlesin, et hullemaks asi ikka minna ei saa...