27 detsember, 2012

Abstrakne allegrii-popurii

Viimasel ajal olen mitu pekkilännu pilti teinud.
Sealjuures ise tunnen, et hakkan vist hooletuks muutuma.
Mudides noid saamatutena näivaid pilte aga fotoka enda digifiltritega, on tulemuseks allpool olevad oopused.
Iga pilt räägib loo,  mille ma ammuilma kirja panin.
Seega täna ma muusikat taustaks ei lase.
Vaba teema ju...


Head aastavahetust Teile kõigile!

P.S. Abstrakne asemel peaks olema Abstraktne, ei hakka ju ometigi parandama, kuna siis tuleb lingile uus kodu leida...

23 detsember, 2012

Palju sina jood?

Samal ajal, kui teised pühade aegu kõhtusid lahutavad ja joovastavaid jooke pakivad, siis mina proovin tervisega ühele poole saada. Minu purgi hapukurgisoolvesi on väegade hää pohmelliravim. See on ärr proovitud.

15 detsember, 2012

Ja tõuseb päike

Ooh jah!
Tuu vana hea "suur reheahi" tuletas meelde mulle ajad, kus mina osalesin kooli ees pea kõikides tükkides, milled auväärt emakeele õpetaja lavastas. Ja antud tükis olin mina Reeda osas - mis teha, kui meil oli poiste klass.
Suurrätti meil kuskilt võtta polnud, siis sai see improviseeritud tekist. 
Muide, kunst nõudis ka ohvreid, siis põrandaharjal sai harjased minema kupatatud ja vars natuke katkilöömist, et ma eidekese moodi longanuksin, hari karguna kaenla all. Imelik, et seda lubati üldse teha - riigivara ju... 
Ja pealegi, minust sai sellest tükist alates Suur Näitleja, ilma kelleta polnud võimalik kooli etlemiskonkursse kinni panna, väljaarvatud pantomiimid, kus teised olid paremad. 
Ohh, olid ajad...
Näed sa nüüd - pisar kerkis silmanurka. 
Mis puutub sulge, siis võinuks ma vutujahile esitleda lihtsalt telliskivi, sest füüsika seisukohast lähtuvalt langeb too vaakumis sama kiiresti kui sulg. Aga ma parem ei hakka demonstreerima. 
Sellepärast panengi ülesse päikesest inspirritud nii pildi kui kurvavõitu taustaloo.
Väikene udusulg on samuti näha, nii et sule-teemasse peaks see ka sobituma.

09 detsember, 2012

Walking by myself

Selle lumise välja all, mis nüüd maad laotab, on vähe neid asju, mis minu tehtud.
Ma tagasihoidlik loom kah – üksi elades pole sundust eriti, mille pärast ma rabelema peaksin.
Siin all on üks hetk tulemist, mille ma olude sunnil valmis tegin.
Pikem mölin asub siin...

Ahjaa, Johnny Winter oma looga passib ehk tänasesse päeva rohkem, kui keegi teine.

29 november, 2012

Summertime Blues

Valgehobusemäe tornist alla vaadates näeb esiti kahte silda
Mina nägin käesoleva draakoniaasta suvel eelajaloolist verejanulist kiskijat türannosaurust ennast.
Muusika poole pealt legendaarne T.REX

15 november, 2012

My Way

Ausalt üteldes on ammusest ajast saadik inimkonnal üks siht olnud – teekond ajaloo solgitorusse. 
Mina ei teadnud, et mulle on kohe nimeline kanalisatsiooniluuk tehtud.
Tegelikult lausa mitu, sest peauulitsalt leidsin noid hulgim ja mitmes mõõdus, mis veel kõrvalteedest röökida.

Ja sinna ma vist teel olengi - Kloaaki...
Kaasa on võetud esivanemate tarkus: Sita sisse pole keegi ära surnud!

10 november, 2012

Lover Of The Light

Tuuseldasin mina tükimat aega oma arhiive, kuid vanast mehest pilte mul pole.
Sellepärast ma esitlen teile ühte toredat nooruslikku vanapoissi, keda sel suvel kohtasin...
Muusika poole pealt aega niipalju ei läinudki.
Sõitsin mina siis valgusekiirusel sinutuupi sisse ja kummalisel kombel kohe esimene klikitud lugu sobis nagu rusikas silmaauku.
Mu daamid ja härrad!
Mumford&Sons

01 november, 2012

Silence is Golden

Et isegi tuuleõhk ei liigu.

Head hinge kinnihoidvad kurttummad
Teile ma viipekeeles röögin:
Palun hingake! Ärge hoidke hinge kinni!
Hingedepäev on ju homme!

26 oktoober, 2012

Space Oddity

Tea, kas kosmilised traadid kah loevad?!
Igal juhul minu peas kummitab juba pikemat aega David Bowie...


---------------------------------Joonealune---------------------------
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Toimetan veidi. 
Taoline ta välgus välja näebki:
:D

18 oktoober, 2012

In the Shadows

Ei mäleta enam, kuidas allolev hetk seisatus mu votumasinas?!
Arvatavasti mu käsi vääratas päästikule vajutades.
Nagu alati.
See-eest oli väikene nihutus seda väärt.
Teisel pool peotelgi akent põles igal juhul küünal tuulevarjus, heites varje ümberringi, kuid mille valguse üritasin ilma välguta kinni püüda.
Ülejäänu on juba rohkem kui müstiline...

13 oktoober, 2012

Taevatrepp

Taevas ja pilved minu meelte läbi: 
algul nagu rahulik lend, 
 vahepeal tempokamat kismat,
  et lõpetada rahulikult.
Just nagu legendaarse Led Zeppelin'i esituses Stairway To Heaven.

06 oktoober, 2012

Runaway

Kui suures märjas linnas sai ärr käidu ning hallina näiv ilm ei tahtnud ilusaid hetki  talletada, siis ootasin kuulsat pimendamist. 

Vahepealsesse aega mahtus Ülemistelt jalaminek sadamapiirkonda, et tülitada politseinikke imeliku sooviga. Nimelt kuhu poole jääb Patarei vangla, et pole nagu enne kinni istunud, tahaks nagu kogeda. juhatati suund lahkelt kätte ning kõmpisin jala edasi. Linnahalli man juhatasin teed vanemale naisterahvale, kes sõnagi maakeelt ei osanud ja mina ei osand ühtki võõrkeelt. Tal oli vähemalt kaart käes, kus ma näitasin, et hiir on siin, aga D-terminaali minna tuleb ümber nurga minna ning teed mööda edasi kimada. 
Linnahalli ja Patarei vahelisel teelõigul sai mingi onkliga supermarketi suunast arutleda... muidugi tema inglissis, mina maakeeles. 
Kurikuulus kinnimaja oli hoopis kinni. Prõmmisin sissepääsu nõudes värava kallal - ei kippu ega kõppu.
 


Tuupeale kõmpisin Lennusadamasse, et sealt kiirsammul vanalinna kaudu tagasi Ülemistele kõndida, nõnda et mõnele turistile näis: miskine hull on seevaldist pääsend. 
Igatahes tülpimus tuli peale - no ei ole see linnaelu minu jaoks!
Siis tuli meelde, et fotojahi teema vajas lahendamist. 
Oodates transporti klõpsisin väljas pilte. 
Testisin uue toru võimeid...
Värvikaid klaase näed siit lingi tagant...

30 september, 2012

Rain

Ei ma rohkemat mõika miskit mainida.
Kuid...
Seekordse teemaga meenus kunagine vilksamisi nähtud Jim Arrow & the Anachrones'i plaadiümbrus.
Millegipärast...
Otsisin sinutorust ülalmainitet pundi esituses lugu Linn – kuid mida pole, seda pole.
Mitte ühtegi viidet pole.
Lõin käega ja läksin kergema vastupanu teed.
Aga see-eest homme proovin märjas linnas ärr käia.


20 september, 2012

Good Man Down


...Pimedus.
Pilkane pimedus.
Ei oska kohe mujale vaadata kui ette.
Midagi seal on.
Vaevumärgatav kuma.
Silmad saavad vaevu ära harjuda.
Äkki sähvatab mingi nooljas liikumine.
Võtan fotoka tasahiljukesi kotist.
Sihin kuma.
Tajun vaikuses õhu liikumist.
Süda taob, huuled kuivuvad ja pihud muutuvad niiskeks, aga mina ei liiguta mitte üks toll.
Sulen silmad.
Hingamine seiskub.
Nüüd!
Päästikuklõps päästab halvemast.

Ärkan krabina peale.
Väljas agu, aga vihmane.
Tuul peksab piisku aknale.
Meenub unes nähtu.
Tõusen koikust.
Ringutades longin kööki.
Keeran kraani.
Vesi pahiseb kopsikusse.
Lonksan üheainsa sõõmu.
Pilk eksib mööda kööki ja jääb vitriinkapile pidama.
Seal mu Pentax.
Märkan, et toide on sisse ununud.
Monitoril aga hüppel...
Lendav Draakon.
Mitte just väga kuivunud...

26 august, 2012

God Save the Queen

Mõtlesin üsna pikalt, kas "ironiseerida/hvilosohveerida" tänase teema üle, aga siis leidsin, et legendaarne Sex Pistols teeb seda kordi paremini...

Kroonitud inimesed looduse krooni otsimas...

18 august, 2012

Veskimees

Tänapäevane elutempo tekitab palju tühjust nii hingele kui kestale. 
Lihtsalt ei jõuta enam süveneda sügavuti ega laiuti.
Kõigil on kogu aeg kiire, et saaks ainult kollast metalli näppude vahel veeretada. 
Või selle puudumisel hiinlaste leiutet paberinutsakat kortsutada.
Lõpuks, peale suuremat rabelungi on kestal haigused man ja hinges valitseb tühjus. 

Võtkem aeg maha ja nautigem...

Allesjäänud veskilised...

11 august, 2012

Munamäele


... Valgehobesemäe tornist.
Suund peaks vähemalt olema õige.
Ümberringi ahhetamapanev ilus loodus ja kõrvus paitamas Bonzo hääl...

05 august, 2012

Zombie


Naljakas miimika on nende sammaste all peidus kui ei usu, võta labidas ja kaeva veidi mis jääb ilmselt aastateks kummitama.  

Ilmselt on zombide esimene laine siit üle käinud ja nüüd tuleb kaeda, et maa seest mõni väljasirutuv käsi sind ei haaraks nagu mind.

Jõhvikad, musikaalsed...

02 juuli, 2012

Juulikuu lumi

Mis muud siin öelda ongi - ei ole olemas kehva suusailma, on vaid (vabandage väljendit) sitt varustus. 

17 juuni, 2012

Zastarovje

Ma ei mäleta, kes vanas ürikus valaskala kõhus ellu jäi, kuid siin alloleval pildil on küll tegu

joomase lähetamisega. 
Klaabud ja Nipitirid uurivad Tigedas Kalas, ega luidest luudasid saa teha. 


03 juuni, 2012

Kuula

No ei oska ma enam sõnu loopida. 
Kuulan, ehk tabab mu kõrvu lindude sirin - enamasti paraku mitte.
Ootan seejärel, votukas käes, seda hetke, mida üles võtta.
Ja näe, noppisingi rambivalguses karvase tüübi lugu vestma...

27 mai, 2012

Koit

Kui päris aus olla, siis koit on ikka varane ja madal.  
Nii oli see ennemalt ja on ka praegu.
Mis pärast saab, ei tea.
Ma avastasin, et turul üritatakse koitu maha parseldada... 


Muusika poole pealt vana hea Tõnis.

29 aprill, 2012

You Can Leave Your Hat On

Muusika poole pealt olgu siis välja hüütud Joe Cocker
Vägade sobilik lugu tänapäeva kiiresse elutemposse, võtmaks aega maha...


22 aprill, 2012

Satellite

Ausalt öeldes mulle ulme meeldib.
Alates tähelaevadest lõpetades nõnnanimetet ussiaukudega, sekka veel siinsamas maamunal toimuv tulevik. Kuid pea alati peidab ulmemölin nagu teisedki muinas-, seiklus-, rännu-, dokumentaaljutustus olmemured veidi kõrvale. Kaasahaarav millegipärast annab mingisuguse impulsi ajukäärudele, et lugeja unustab end tulevikku. Ükskõik, kas kataklüsmilisse või apokalüptilisse, aga tal on alati võimalik naasta tänapäeva.
Minu loetud raamatutest pean üheks paremaks ulmejutuks Roger Zelazny kirjutatud „Needuste allee“.

Alljärgnev pole siiski allakukkunud tähelaev, vaid lihtne ennesõjaaegne savist drenaažitoru. Vanaisa ostnud metsa ja heinamaa kuivendamiseks noid üksjagu, heinamaa sai enne suurt ilmasõda korralikult ära kuivendatud, kuid mets ägab siiamaani liigvee surve all. Kolhooside aegu aga ummistati seegi heinamaa kraav, mis drenaažist ülearuse vee jõkke suunas.



Meeleolu loob The Hooters.

Mikroskoobitoruga universumiavastajad.

14 aprill, 2012

Poison

Ei oska kuskilt alustada.
Paljud meie seast võivad kiidelda, et ta elas mõisas?
Väga vähesed.
Mina olen üks neist õnnetutest.

Seda hoonet, mis pildi peal on, pidasin ma oma tõeliseks KODUks.
Vaatamata sellele, et ma pidevalt ära olin. Teadsin üht – ükskõik, mis asjaoludel ma eemal olin, naasin alati sinna mõisa, kas mind oodati või mitte. Tegelikult oli majal sisemine kliima väga hea omadus, et ei tundnud pea meetriste seintega majas ahistatuna. Suvel hoidsid needsamad paksud seinad palavust eemal, talveti andsid needsamad seinad seevastu suvel akumuleeritud soojust.
Kuid alati saavad head asjad otsa.
Nõukogude aja lõppedes vahetusid naabrid.
Kelle lapsed lõpetasid kooli ja kolisid mujale, kes said elamispinna töökohale lähemale. Igal juhul oli meie pere ainus, kes pidas vastu kauem, kui teised.
Loodus tühja kohta ei salli - tulid uued üürnikud.
Seejärel soovis kiriku hoolekogu maja tagasi saada, millise õiguse ta ka sai.
Kuid peale maja tagasisaamist läksid edasised sündmused pehmelt öeldes rappa.
Majutati ülemise korra peale üks põhjakäinud inime. Miks?- ei tea keegi, ilmselt oli kristlik ligimese armastus üks neist hoobadest. Igal juhul temale antud kortrist tuli lahti läks. Et teine korrus oli juurde ehitatud, koosnes kogu soojustus saepurust. Nõukaajal ehitatud teisel korrusel liikus tuli nii kiiresti, et teisel pool maja elanud taat jäi kõikidest oma asjadest ilma. Hea, et ise pääses.
Tuletõrje oli suht kiiresti kohale tulnud, kuna kohalik telefonikeskjaam hõivas lõunapoolse majaosa ja ujutanud teise korruse veega üle. Meie alumise korruse elanikena pidime edasisest elust seal mõisas loobuma, sest elamine oli liig rõskeks muutunud, et kolisime sealt ära. Kusjuures viimasena.
Kui ma viimast korda üle läve astusin, andsin endale tõotuse mitte kunagi oma jalga sinna tõsta.
Hiljem peeti meite kortris külmade ilmade puhul kerkojutlusi, siis asus õmblustöökoda, kaltsukas...
Alles hiljaaegu tehti mulle ettepanek alumise korruse korter üürile võtta eriti soodsatel tingimusil.
Mina keeldusin sellest.
Lihtsalt sel põhjusil, et ei tahtnud oma minevikumälestusi ära lörtsida.

Lisaksin juurde, et majaesine park on põlispuudest lagedaks tehtud.
Ma saan aru, et vanad puud ja kõrged, aga just need selle omaaegse fiilingu andsid.
Lisaks veel varahommikune vareste koloonia kisa. Lihtsalt hämmastav, kuidas nad omad inimesed ära tundsid, kuid võõraste saabudes olid nad kodu kaitseks valmis. Alles takkajärgi mõistsin, miks meie hoovist nii vähe inimesi mööda käis.

Sihvakast tammest ka paar sõna.
See tamm on mu ema pandud tõrust kasvama läinud.
Viimati olid jutud sellised, et tahavad selle sama noore tamme maha võtta.
Põhjus üsna proosiline – kuna sinna kerkomõisa ette olevasse parki on istutanud Wiedemani auhinna kavalerid noori tammehakatisi, siis ei sobivat see tõrust kasvanud elujõus tamm sinna teps mitte.
Kuradi snoobid...
Milles on puu süüdi?


Taustaks valisin Alice Cooperi loo Poison.

Teised alles plaanivad vist mõisat osta...

08 aprill, 2012

31 märts, 2012

Out of time

Kui noor sugulane esimest korda elus kaubarongi nägi, tegi ta suured silmad ja ütles veendunud häälega: "Vohh, kus on ikka rong. Nii pikk nagu nöööööööör!"
Mul pole seda kaubarongi kuskilt võtta, mõisa köiest röökimata.
Hädapärast leidsin mingisuguse süütenööri moodi asja, misse seinakontaktist särtsu toimel põlema läheb.

Taustal kõlab sedakorda norrakate punt Wig Wam oma süngevõitu looga.

Kaubamaja (sute)nööriosakonna inventuristid...

17 märts, 2012

Baby Don't Cry

Omal a'al oli idanaabritel selline kuulus film "Moskva pisaraid ei usu", misse sai ka parima võõrkeelse filmi "Oscar"i. Vähe sellest, et jänkid hindasid selle filmi kunstilist taset üsna kõrgelt, pandi see ka meie instituudis kohustusliku vaatamise järjekorda.
Ma ise nihverdasin selle filmi sundkaemisest kõrvale, ise mõeldes, et küllap igav film see on - käsukorras minnakse kaema.
Nagu epohhiloovaid Suurest Isamaasõjast vähe filme treitud polnud.
Aga vaat, võta näpust, ei olnud sõjafilm.
Siiski sai see film ärr kaetud telekast.
Pidin tunnistama, et tasemel näitlejad olivad...

Mina erinevalt Moskooviast usun pisaraid, uskuge või mitte.
Pisarad vabastavad...
Ka karmimad mehed on pisaraid valanud.
Ehkki nad seda üksi teevad.
Allpool on vast minu pisarad vene keeli elik tagurpidi R - mina.

11 märts, 2012

Moodsad ajad?

Kunagi sai kuulatud mooderntookingut, mis nüüd enam nii moodsalt ja uudselt ei kõla.
Ju ta kaotas oma sära.
Tuli need LP-d rehaga kokku riisuda ja hargiga ajaloo prügikasti tõsta...


Las siis laagerduvad, kuni keegi viitsib neid uuesti kuulama hakata.
Moodernhvoks hullutab rahvast oma ajatute viisidega siin...

04 märts, 2012

Saba...

Ma tean, et mul saba pole, mida pildile saada.
Olgugi, et ma ahviaastal sündinud olen.
Aga kas maaahvil seda vaja on?
Siiamaani pole vajadust olnud, siis edaspidi vaevalt.
Püüan viisakaks jääda.
Ses mõttes, et mõne naise/neiu seelikusaba alla ei piilu, jõllitamisest kõnelemata.
Samuti pole ilus ka muude elukate saba vahtida.
Võid kogemata vastu silmnägu saada.
Nagu mina omal ajal sain sõnnikuse sabaga.
Pärast käisin nagu päikest võtnud ninja ringi - üleni valge keha, aga silmade piirkond oli pruun.
Kellegi kollased sabarootsud.

Sabas-toika salaplaanid.

25 veebruar, 2012

Tornid ja lipud

Kuna mul suurde linna pole asja olnd, siis pidin järjekordselt arhiivis tuhnima.
Lihtsalt ei viitsinud aidast meislite ja tärnide hulgast torni otsida.


Väike-Maarja tornid.

Pea iga jumala päikseloojangul tõmmatakse kõikvõimalikud plagud alla, et siis järgmisel hommikul muusika saatel uuesti vardasse ajada.

Kuldne lipuvarras loojangul.

19 veebruar, 2012

Tühjus

Mingi tühisus hoiab kõigi oma hammastega mu kontidest kinni ning üritab igatsugu idiootseid filosoofilisi mõttekäike ette andes järada. 
Seda enam, kui mu tagasihoidliku isiku poolt mõeldud ja kribatud sõbrapäeva luul lõi mitmel inimesel tuju lakke ja tõi naeratuse suule. 
Lihtsalt hämmastav, et nii tühine kogus huumorit teeb kui tühjakspigistet hapust sidrunist maitsva ja küpsenud apelsini.

Tengelpung mu taskus on tühi
teisest turritab trahvikviitungisilt,
vana kaabu mu peas on tühi,
nagu ka prilliklaaside tagune pilk,
kidrahelisid kuuleb nüüd tühi tuul -
see on vaese mehe tühine bluus...


Smugeldasin juurde suurendusklaasi veendumaks täielikku tühjust, mis valitseb mitmes rahakotis ja tummas kitarris.

12 veebruar, 2012

Untsus.

See raamat...
Untsuminekute koondpartii.
Peaks igas äpardujate kodus olema.
Aitab.

04 veebruar, 2012

Don't Cry

Täna hommikul silmad avades oli kuulmekiledes kinni üks meloodia ja muudkui ketras ja ketras üht viisijupikest. Ei siis saanud ma oma mõtteid mõelda, kui pidin meenutama läbi tihedalt hämara pimeduselugude seast, mis looga tegu ikkagi on. 

Algasin otsinguid oma mälusoppidesse varjatud lugude väljanoppimist.
Kõiksepealt siis tuvastasin stiili, misse pidi olema 90-ndate alguse hardrockile sarnanev.
Siis meenus, et sel ajal oli punt „relvad'n'roosid“ oma kuulsuse tipul.
Ega seejärel polndki muud, kui lugu ise tuvastada.
Tontkrai elik ärr sa nuta!
Nonohh!
Mul põldki mõtet taga nutta oma noorust, kuid 44 tuli tänase seisuga ärr küll.
Kuramus, juudijuubel...

Proosit siis!

28 jaanuar, 2012

Väike parmuke

Omal ajal, kui põhjanaabrid „Viru“ hotelli ehitasid, oli neil hull komme viina juua. Nimelt kallasid nad tavalisse teeklaasi põhja sõrmejagu viina ja ülejäänud klaasist täitsid nad Revali klooririkka kraaniveega. Siis kulistasid nad „kokteili“ kõrist alla ning kähistasid: „Uhh kuin väkevä!“

Mul on õhtuti sellest kuradima puuveorallist kondid üsna kanged.
Sellepärast nüüd iga päev sauna pole mõtet kütta, et saaks leilile vihaga seltsiks olla ja ega ma mingisugune soomlane kah pole, siis tarbin õite kanget kraami.
"... H80 ja tühi pits."
Too omakorda tagab, et ma ikka järgmisel päeval elusana koikust tõusen.
Uhh - ehh...

Muusika poole pealt lõbustab Mehis...

14 jaanuar, 2012

Riia, mu arm

...Lahkun ma, 
kurgus nutt.
Sinna, kus
tee varjutab uduloor,
jääb Riia, mu arm...
Pole siin miskit mögiseda – vana hea Vennaskond.

Oh, ärge nüüd ennatlikke järeldusi tehke, nagu ma lahkuksin siit.
Otsides "puuris" teemale illustratsiooni - no pole seda, mida vaja oleks.
Küll aga kaude miskit leidse.
Ratastel puur!
Misse ka Riiga sõidab, nagu te pildilt veenduda võite.
Puurides pilgu puuri sisemusse, näete ka, millised mugavused seal valitsevad.
Minusugust tolgust ei lastud pardale, kui ma suvel Pärnust lõuna poole tahtse sõita.
Küll aga lasti mul keha kinnitada taamal asuvas einelauas, mis millegipärast on puuri rüütatud.
Lähen kuulan Vennaskonda edasi.

07 jaanuar, 2012

Mis värvi on armastus?

Hommikune päästev mosaiik...
Ehkki ma eriti priitahtlikult neid ülalolevate purkide sisu ei mekiks, ometi on nad pidujärgse peaparanduse ootel. 
Kui hapukurgisoolvesi on ära tarvitatud teiste poolt, siis tuleb üks neist lahti teha.

Alljärgnevat tõlgendage ise. 
Minu "rikutud mõtlemine"... 
Teadagi!
Ilma statiivita proovisin saluuti pildile saada. 
Lõikasin kogu pimedusest jupi valgemat välja.